aitäh, mälu

Nägin unes, et kunstigümnaasiumis oli aasta lõpp ja kõik lapsed läksid pärast tunde koju. Millegipärast olid paralleelklasside poisid (ja mõned tüdrukud) roninud välja võretatud keldriakende taha lume kätte, seisid kõik akende taga rivis ja näitasid oma seljalihaseid. Mõned mustanahalised ka (?). Ja nad olid kõik ikka üsna kapid tüübid, nii et seljalihased olid võimsad.

Ühe asja kinkis mu alateadvus mulle veel - sain hetk enne ärkamist (väikese inglise tüdrukuna) oma vanasse tuppa tormata -ainsasse isiklikku ruumi, mis mul kunagi olnud on.

Gustav Ernesaksa nimeline vaikus

Laulupidu on selleks korraks minevik.
Kõik algas neljapäeva õhtul, kui Roosi helistas ja linna kutsus. Traditsiooniline Tartu stiilis õhtu - piknik Pirogovi platsil ning seejärel meeldiv õhtueine kohvikus Zavood. khm, kergeid liialdusi kõrvale jättes langesin kell 3.15 surnult voodisse ja tõusin juba 5.20, eelmisest õhtust veel pea pöörane. Bussisõit Tallinnasse möödus Triinu kõrval ja temaga koos läbi II faasi* (mäletate ikka teist faasi? :D) Siis proovid, läbimängud, chill mere ääres õhtul, kui juba külmaks läks, aga see-eest pea vähe selgemaks sai ning igaks juhuks viimase bussiga Õismäele kodukooli. Sinna minek oli muidugi täielik rännak nagu iga minek ükskõik kuhu, kui see on Õismäel. (hilise õhtusöögi ajal seletas Aivo natuke selle linnaosa plaani loogikat. midagi tänavatest kui spiraalidest, lõpmatusest, määramatusest...) Kuna Roland ja Rauno viibisid samas linnaosas, siis tegime veel enne magamaminekut ametlikku unerahu trotsides kokkusaamingu kuskil majade vahel, püüdes kohalikke vägesid mitte vihale ajada.
Teine päev möödus lõputu ootamise, kõndimise ja jooksmise vaimus. Rahvarõivastega laululavale, paar ühendkoorilaulu (see oli vist 25 000 lauljat kaare all, st ühele inimesele täpselt jalataldade suurune pind seismiseks) ning jooks-jooks-jooks (täiesti otseses tähenduses) tagasi kesklinna, et oma vahetusriietele järele jõuda. See kahjuks ei õnnestunud, niiet tegime mingi kombo kaasasolevatest riietest, Triinu õe Liisi garderoobist ja vihmakeepidest. Kogusime kamba kokku (bänd ja mitte-bänd) ja pärast seiklust pealinna tänavatel jõudsime... Levikasse! (sealhulgas ka pärast kõnet magavale sõbrale. siit järeldus: tallinlane oskab ka une pealt seletada, kus on Levikas. ja peabki oskama! tartlased võivad kohandada oma linna tingimustele). igal juhul, Levikas oli nunnu, selleks ajaks oli kamp kahanenud paraku rohkem kui poole võrra, võtsime julgestuseks Sassi seltskonda ning vaatasime ringi. järgnes sündmuste ahel, mille tulemusena lõpetasime Kristi ja Triinuga kell 4 öösel Õismäe tänavatel väga sihikindlalt kodu otsimas ja lolle nalju tegemas.

Umbes nii. Leidsime kellegi ostukäru ja otsustasime jalavaeva vähendada.
Kohale jõudsime pärast nelja. Kui hambad pestud, tulime klassiruumi, kus peale meie magas veel üle kümne alaealise tüdruku. Triinul õnnestus viimase sisenejana uks sellise pauguga kinni tõmmata, et nad kõik üles ärkasid ja kassipoegade/zombide/autode multika traktoritena pead tõstma ja end keerama hakkasid. Mõtlesime, et nad võiksid meid väärilise tasuna hommikul ära pasteerida, aga nii pahaseks nad ilmselt ei saanud. 4 unetundi hiljem ärkasime taas ja asusime reipalt linna poole kohvi hankima, ringi jalutama ja veel natuke laulma.´
*II faas - pärast ülilühikest und või ülipikka ärkvelolekut tekkiv teadvuse seisund, kus kõik tundub pööraselt naljakas, seoste loomine liigub läbi mingite muude kanalite kui loogika ja tõsiseltvõetava vestluse arendamine käib üle jõu.

guess he's not doing the crossword tonight

Käisime Triinuga eile Ateenas ainult friikidele mõeldud filmi "Peeping Tom" vaatamas. Armas 60ndate psühholoogiline draama. Kogu film jutustas sisuliselt ühe mehe, Marki, psüühikast, arutas seda tema praeguse käitumise ja filmitud lapsepõlve kaudu lahti. Filmile tutvustuse kirjutanud Harry Liivrand ässitab meid filmi lõpus otsustama, kas protagonistile kaasa tunda või mitte, aga mina ei kaldu kummalegi poolele, jään pigem kõrvaltvaatajaks. Rohkem jääb meelde nö häiritud isiksuse väljakujunemisniidistik - teadlasest isa, kes uuris hirmu ning kippus katseid oma väikse poja peal tegema, tänu millele kasvab pojast piiluja. Kuid siiski mitte ohutu piiluja, vaid vastupidi - äärmiselt huvitava väljundiga. Ühe asja päris ta veel oma isalt - armastuse filmikunsti vastu ning koos sellega suure fotolabori. Kokkuvõttes on tekkinud mees, kes suunab oma ohvritele näkku filmikaamera, mille külge on kinnitatud nuga (kõride lõikamiseks) ja peegel (ohvrile tema enda hirmu näitamiseks). Kõige hirmutavam on hirm ise (täpselt nagu Harry Potteris!). Seal on veel palju huvitavaid nüansse, näiteks filmib Mark ka tema ohvrite leidmisi, politseiga minemaviimisi, hiljem isegi seda, kuidas kahtlustajad teda ennast jälgivad. Lisaks on ta täiesti teadlik oma probleemist, tema filmimis-hirmutamis-tapmisiha katalüsaatorist (hirm muidugi), selle tekkimise põhjustest jne.

Kuigi tänu 60ndatelikule aeglusele ja siivsusele oli filmi vaatamine kui protsess iseenesest suurt tähelepanuvõimet ja keskendumist nõudev, kuid siiski oli tegemist hea looga. St ühe inimliku nõrkuse huvitava käsitlusega. Pealegi jäeti mõned küsimused õhku rippuma ka - kuni filmi lõpuni - mis see siis on (lisaks noale), millega Mark oma ohvreid (mõnikord sõbrad, kes teda naljalt ei karda) nii ära hirmutab? Peegel tema kaamera küljes ilmnes alles päris lõpus (umbes kaks minutit pärast seda, kui ma vastuse ära arvanud olin >] ). Mis võiks olla tema probleemi lahendus või kelle hirm teda kõige rohkem rahuldaks? - Tema enda. St hirm, mida ta näeb enda silmades enda suremise hetkel.

süsteemianalüüs

sain just läbi Triinult täna laenatud Banana Yoshimoto “Köögi”. raamat koosneb kahest loost, üks on helge ja teine masendav, mõlemad räägivad surmast. esimese ajal tundsin selgelt, kuidas ma tahan kunagi tulevikus mõnes suurlinnas elada, kus ma võin kasvõi öösel või vastu hommikut välja minna mõnda friiki restorani pannkooke, küpsetatud banaane, teed, alkoholi, burksi sööma minna. kus on kõik olemas. kus ma võin olla kasvõi üksi.
teine lugu sisaldas umbes samaväärselt veidraid tegevusi ja tunnete iseendale sõnastamist ja müstitsismisugemeid, aga oli meeletult masendav. see raamat pani mind tunnistama, et inimesed ei ole igavesed ja sellega tuleb leppida.

üldiselt sellest raamatust vist ei peeta väga palju, esimesed kolm arvustust, mis netist leidsin, olid täiesti mõttetud. naistekas-noortekas, ütlevad nad. või võib-olla peetakse ka. igaljuhul kuna tegu on jaapanlannast autoriga, kuid tegelaste eluviis ja mõttemaailm on üsna läänelik, siis on ida ja lääs siin omavahel sõbralikult põimunud, mis annab raamatule lisaväärtuse.

lähme lätti ka

hommikul uimaselt porgandeid süües, kohvi juues ja Eruga viga süsteemis määratledes hakkasin genereerima mõtet, mida teha selle üsna tühja päevaga. otsustasin Signega Elvasse kodutuid kasse toitma minna .D sest külmkapis oli üks kassikonserv, mida meie kass ei taha süüa. hääletasime elvasse. saime peale mingi autobussile, mis oli täis peomeeleolus keskealisi naisi .D
hiljem tuli välja, et elvas polegi kodutuid kasse, on ainult üks luusiv kass, kes endale ise parasjagu hiiri leidis, ja üks väga suur tigu. niisiis chillisime ringi ja sõime jäätist. arvasin, et õhtuks jõuan ilusti koju tagasi, aga kaugelt linnapiirilt koju jalutades, kus mingid noored tüübid meid maha panid, helistas Anastasia ja kutsus Karlovasse veini jooma. Uudistasime Estri uut korterit, seltsilisteks pudel odavat Hispaania valget, seenesupp (ja karask, läti leib, jogurt, baklažaani-porgandipüree (???)...) ja ilmselgelt ülikultuurne vestlus.

praegu vahin Kristiga telekast mingit eriti mõttetut usa tõsielusarja Wipeout. pfft. .P

kuidagi kummaline tunne on mingisse abstraktsesse informatsioonipilve suitsurõngaid puhuda, st blogis anonüümsetele lugejatele enda päevast rääkida. see tunne ikka tabab mind aega-ajalt, kui terve postituse mingeid kronoloogilisi sündmusi kirjeldan, ilma ühegi järelduse või ideeta.

olen Tartust väsinud.

pinnapealne heaolu

Michael Jacksoni peied algasid Helena aias seitsmekesi vihma eest varju all välispoliitikast, tuumaenergiast ja noh, Michael Jacksonist rääkides ning lõppesid pärast Krooksu õllesid kolmekesi kahel rattal koju kimades. Roland on ikka hull rattur, eriti, kui tal keegi pakikal on. ääärrghhmrrghgh -äääoo istuu maahaa - haha high five piret hahaha - ei tegelt on chill. umbes nii. , Triinu sai uhkelt meestekaga sõita. tegelt on neil vist veel kogemusi mingite kolm ühel kuskilt kõrgelt mäelt alla tulistades ja teate küll neid asju.

täna tuli Kristi maalt koju ja kass tallub suurest heameelest ta kõhu peal. rabarberikooki on nüüd jälle

reaal vs. humanitaar

dekadents, roiskunud toit ja glamuur

ärkasin täna kolm minutit enne keskpäeva haudvaikses korteris. ma ei arvanudki, et see võimalik on.
varahommikul, poole viie paiku olin koju jalutanud läbi koiduvalge linna mingilt üsna kummaliselt korteripeolt. õhtu algas rahulikult Anastasiaga pargis vesteldes (^_^), kuid kui öö oli juba lähemale nihkunud, olin hoopis teistsuguses maailmas: avastasin ennast, Triinut, Anastasiat ja Magnust kuskilt ääretult suurest vanaaegsest korterist antiiktugitoolides istumas ja purjus gooti- ja muid tüüpe jälgimas. Viimased kolm kimusid oma pruune hästilõhnavaid sigarette, mina sõin küpsiseid ning jälgisime inimkooslust, kus küll suur enamus olid tuttavad näod, aga kokku tekkis siiski mingi kummaline isiksuste ja ruumi kompott. korter oli väidetavalt 6-toaline, sinna oli suvaliselt kokku toodud vanad nahktoolid (sellised, mida võib muuseumieksursioonidel paarisaja aasta vanustes mõisates näha), lauad, lühtrid... rummikokteili jõin peekrist! (mis lõhnas nagu minttu, aga siiski). kõik vestlused muidugi tundusid natuke piinlikud, võibolla oli asi mu puudulikus joobeastmes, aga õnneks seikles majas ringi üks jalutuskepi ja kübaraga härrasmees, kes lihtsalt oma kohalolekuga meelt lahutas, tulevane lavastaja vilksas ka siin-seal (samuti kübaraga), paar gootitibi suhtlesid kõigest väest, mõned mustaks värvitud juustega ja tõenäoliselt alaealised poisid ja üks karvane mees. ja siis veel mõned inimesed. ja palju sigaretitossu, alkoholi, küpsiseid ja dekadentlikku räpasust. ja kass.

aga nagu arvatud, Viljandimaalt salakohast olen nüüd tagasi. koju tulles võtsin esimese asjana (pärast kurvale üksiolnud kassile pai tegemist) jääkambrist välja kolm pruuni banaani ja kaks ilusat kolksuvat õuna. banaanid hakkasid sulades härmatuma ning leidsid üsna ruttu tee sinna, kus on nende koht, kuid õuntele jätsin natuke rohkem lootust. nemad hakkasid sulades kohutavalt vett välja ajama (nüüdseks kleepuv plekk mu arvutilaual), lõpptulemus oli siiski umbes nagu Poe mesmeriseerimisnovellis - nad surid, mädanesid ja kõdunesid minutitega, mida nad muidu oleksid pidanud tegema päevade jooksul.

pere..kond..lik?

isa chillib meie pool oma madrusesärgi ja vanade teksadega. jagasin oma pütist kohvi. päris huvitav seltskonnakooslus iseenesest - kodus oleme ainult mina, kristi ja isa. enne oli vanaisa ka siin, aga nüüd läskid kõik maale. tavaliselt on meil siin ema, hunnik teismelisi tüdrukuid ja palju väikseid lapsi.

märkas, et mul on uus soeng ja arvas, et täitsa kena neiu. jee.

//homme Kristiga Viljandisse, tagasi tuleval nädalal kunagi.